elu pärast armastuse kaotamist

kodu on muutunud piinakambriks. ma näen tema asju, ma kuulen tema hääli, ma tunnen tema lõhna. ma leian mingi mõtte ja jooksen seda talle jagama, aga viimasel hetkel tuleb meelde, et ta ei oota seda enam ja et tal on palju parem ilma selleta. tahaks talt küsida, kuidas tal õnnestus lõpetada eelmine suhe ja elada edasi samas korteris, kus nad olid varem kahekesi. aga ma ei saa, sest tal on parem ilma minuta ja see valu on talumatu.

 ma ei suuda kokku panna ühtegi sidusat lauset, aga inimene, kellega ma lootsin veeta kogu oma elu, on oma eesmärkidele keskendunud. ta tundub olevat lõpuks ometi vaba ja õnnelik.  ma peaksin olema ta üle rõõmus, aga ma ei suuda saada üle oma egoismist ja mõtlen ainult sellele, mida ma kaotasin. ma ei olnud piisav ja see on ainuke järeldus, mida ma sellest suhte lõpust kaasa võtan. ta on õnnelik, sest ta ei ole enam minuga.  sain lõpuks ravimeid ärevuse vastu. sain unerohtu. aga see valu on talumatu ja miski ei suuda seda vaigistada. ma ei tahagi seda vaigistada. tahan korraga nutta ja naerda, et mu lähima kahe päeva eesmärk on võtta ennast kokku ning jõuda adekvaatses olekus mulle kalli inimese matustele.

10 päeva sellest, kui mu elu armastuse unistused purunesid.  kui egoistlik võib olla inimese mõistus.  kui keegi oleks mulle aastal 2015 öelnud, et ma kohtan inimest, kellesse ma olen suuteline 7 aasta vältel iga päev uuesti armuma, siis ma ei oleks seda uskunud.  ja nüüd ei suuda ma enda mõtlemist positiivsele ümber seadistada. ei suuda väärtustada neid 2600 päeva, mida me veetsime koos. selle asemel upun ma pisaratesse, sest see loendur enam ei liigu.  mitu päeva läheb veel vaja, et ma ei tuleks bussis olles klomp kurku Osseetia pirukate kohviku sildi peale, kui kõik, mida see mulle praeguseks tähendab, on pelgalt meenutus meie mereäärsest jalutuskäigust? kas ma üldse mäletan meie viimast suudlust? kas see oleks olnud teistsugune, kui ma oleks teadnud, et see jääb viimaseks?  kui oled katki, siis aita teisi. aitasin täna bussiterminalis mehe püsti. aga vaevalt, et ta seda enam mäletab.